Tromsø
Lend vahemaandumistega Trondheimis ja Bodøs tekitas oma üles-alla liikumisega mingitsorti õhulist kummalisust - oli uskumatu, et valge koheva pilvelaotuse all oli veel valgem nurgeline ja kivine valgus. Tromsø suunas polaaröösse (vahemikus 28 nov - 15 jaan) sõites kogesin enneaegse päikeseloojangu tõttu ka roosalt hõõguvas suhkruvatis olemise tunnet. Maandusin 13:18 ja juba oli pime, kuigi ümbritsevatelt mägedelt langes sellele mudasele linnale veider kuma. Tromsøle sel aastaajal otsest päikest ei paistagi. Lennujaamast väljudes olin nagu turist läänest, kes meil (ootamatult) Admiraliteedi basseini utiiliväljadele randunud on, aga vesise jäitega ilm oli vaatamata "kaugele põhjale" üsna kodune. Hakkasin lausa kahtlema oma kotitäie (soojade) riiete vajalikkuses - mul oli ettevaatlikusega igast rõivaesemest kaasa võetud ka villane versioon.
Bergenis olin imestanud, et norrakad sildade otsa ringteid ehitavad, Tromsøs bussiga kesklinna sõites uudistasin, kuidas nad on need aga sügavatesse tunnelitesse mahutanud.
Bussilt maha astudes alustasin jalutuskäiku ja uudistamisretke (arvatavas) kesklinnas. Esimese usalduse tekitas juba fakt, et selles (mis sest, et väikeses) linnas sõidab odav "külabuss" keskuse ja lennujaama vahel.
Peale vestlust kohaliku Kulturhuset'i valvelauamehega sain oma lennujaamast haaratud turistikaardile mõned kraapsud juurde ning tõdesime koos, et palju siin just ei toimu ("sel nädalavahetusel"). Samas majas tegutsevas Cafe Sann'is võtsin tee ja paljutõotava nimega Sann Special, mis osutus ülikohevaks klubivõileivaks.
Alguses tundsin end (pisikülasse) sobimatu seljakotiga hulkurina, filmi "True Blood" laadis ootasin kohalikku korravalurit, kes mind linna serva taha ihkab eest ära sõidutada. Tromsøs jäi imelikult palju jalgu vastupandamatu valikuga rulapätipoode. Isegi peale pikka jalutuskäiku ning Tromsø Kaasaegse Kunsti Galerii külastust (mõned põnevad "tükid" senitundmatult Jan Hakon Erichsenilt) tehtud kohvipaus Circa kohvikus meenutas mulle nii oma logo, kui ka nimega tuntud rulapätibrändi..
Eelneval õhtul Hospitality Club kodulehelt leitud numbrile helistades öeldi mulle "No problem. Just give me a call when you arrive..". Uskusin. Samas kohvikus ma oma võõrustaja Knutiga, kes oli mulle autoga järgi tulnud, ka kohtusin. Tal ja ta venetsueellannast pruudil Alexal oli mõnus kahetoaline korter umbes 2 km kesklinnast väljas. Kodus rääkisime võidu reisimisest, plaanisime järgmist päeva ning vaatasime Top Geari, Grey anatoomiat ja mingit USA selgeltnägijate tõsielusarja ja mõnda rämpsusarja veel.. Alexa, olles eelmise õhtu peost väsinud, Knuti ja minuga õhtul nende sõprade juurde "eelmängule" ei tulnud. Esimese sõbra juurest läksime teise juurde, selle poolt baar-klubisse, sealt edasi kolmanda sõbra juurde.
Klubis imestasin "enda" poiste tantsuvõimetuse üle, mida oma hoogsusega tasakaalustada püüdes pidin üsna pea oma villamaikat hakkama seljast ära "hauduma". Teadmata, kuhu me õhtu jooksul jõuda võime, olin end talviselt riide pannud - olin klubis ainus pikavarrukaline tüdruk. Koju jõudsime umbes kuue paikul.
Hommikul ärkasin peale neljatunnist und, et veidikenegi "päevavalgust" näha. Alexa ja Knut läksid kirikusse püha Lucia tseremooniale, ma jalutasin Tromsø Ülikooli muuseumisse, kus imestasin ilusate ja korralike loomatopiste üle (tean nüüd, et "liik" tähistab loomi, kes on võimelised sigimisvõimelisi järglasi saama), uudistasin saamide kostüüme ja onne ning avardasin oma silmaringi näitusega geiloomadest.
Pärastlõunal sõitsime Knutiga kaabelautoga 412m kõrgusele mäe otsa linna servas, seal piilusime kaugusesse ja tegime fotokunsti ning võtsime kõrgel kohvikus ühed kakaod ja lödivahvlid.
Koju, kus sõime vaalaliha, sõitsime läbi Tromsø Ülikooli suure linnaku ning mööda Artika triangli-Katedraalist. Tromsø on nagu üks suur eeslinn, kust keskelt jookseb läbi disko-ostutänav ja aeg-ajalt jäävad teele ette mõned arhitektuuriimed. Linna all on tunnelivõrgustik, kohal aga 70ndate (nõukogude) postkaartidelt tuttav kollakas kuma, mis mägede ümber hõljub. Inimesi elab linnas 66000. Lumi on kõva nagu sefiirikoorik. Perenaine Alexa teeb kodus palju tööd, et kohalikult koledale (või lausa olematule) koogi-ja torditurule ilusat värvilist lahendust tuua ja oma firma luua.
Õhtul vaatasime kodus meistri Ivo Caprino (väidetvalt kultuslikku) multifilmi Flåklypa Grand Prix aastast 1975. Pererahvas ei teinud must suuremas osas väljagi, kuditasid teleka ees..
Peale seitset õhtul läksin uisusammul õhtusele kaldaärsele patseeringule uuselamulinnaossa, mis paistis oma kroomitud majade ning kossuplatsidega olevat liivakastilaste ja rulapoiste betoonparadiis. Mäed linna ümber mõjusid nagu ülekeev piimavesi.
Võtsin vinüülidest pungil (1915 aastast) vana kinomaja Verdensteater kohvikus ühe šokolaadikohvi.
Kella kümne paiku sõitsime Knutiga saare põhjatippu virmalisi jahtima. Mõniteist langevat tähte näitasid, et sel ööl oodatav langevate tähtede sagedus 300 tükki tunnis võib tõesti tõsi olla. Tagasiteel koju näitas Knut mulle hilisõhtust inimtühja kooli, kus ta õpetajana töötab. Sealne veider jaotus keskmiselt kolme eri vanusega laste vahel (ühes suures ruumis õpivad koos näiteks 7-9 klass) ja teistsugused õppemeetodid pidid lastele hästi mõjuma, kui see kool õppetulemustelt ja laste arengutasemelt pidevalt esirinnas on.
Peale aeglast hommikust ärkamist (üksinda kodus) Bon Iveri saatel ja hommikust poeskäiku jalutasin raamatukogu uudistama, jättes söögilauale hüvastijätumärkme ja haarates õlale oma ränduripambu. Võtsin (väidetavalt linna parimaid burgereid pakkuvas) Blå Rock baaris lennueelse lõuna. Einestasin mu sohva kohal paiknevalt fototriptühhonilt edvistava härra Bowie'ga kohalikku Mack õlut ja burgerit Monster Magnet, mille kohta kirjutas menüü "gourmet powertrip".. Huvitav, kas asi oli ainult brie juustus, et see 200.- krooni maksis? Nüüd võin rahuliku südame ja külma närviga ka Egoisti minna.
Trondheim
Peale õhtust jõudmist patseerisin kesklinnas umbes poolteist tundi. Tundus, et mul hakkab uutes/võõrastes linnade juba jälitamisseade tööle - lõhna peale leian kunstimuuseumid/galeriid üles juba esimese jalutuskäiguga. Otsustasin enne oma (ka HC lehelt leitud) peremehe - õnneliku Magnuse - tüütamist veel linnas aega veeta ja läksin kinno filmi "Julie & Julia" vaatama.
Magnus ja Jasna (Norra poiss ja Ühendriikide tüdruk) elavad arvatavasti ilusaimas linnajaos, kus on veel pisemad ja nunnumad ja värvilisemad puumajad kui Bergenis. Vaade jõele, sassis sisehoov ja lahtine lagunev kaldus puitkoridor pani imestama, kes üldse sellised majad leiutanud on?!
Poiss tundus olevat meistrimees ja tehnikahull, tuppa kuhjatud sisustust/sodi vaadates neil väga halvasti just ei lähe.
Järgmisel päeval jalutasin oma "kodurajoonis", Kristiansteni kindluse mäe otsas, Niderose katedraali ümber ja hirmigavates Kunstimuuseumis ning Kunstikeskuses. Ma isegi lootsin, et Dokoratiivkunstimuuseumis oleks rohkem midagi vaadata, aga see oli juba kinni. Vaatamata ilule tundus linn igav ja ka parema ilma puudumisel otsustasin toidupoest läbi minnes koju einestama suunduda. Peale hõrgutava salati ning pererahva kausitäie šokolaadi ära söömist viskasin mõneks ajaks pikali, et hilisemaks õhtuks jõudu koguda. Olin linnas näinud plakatit Raindogs Duo kontserdi "Celebrating Tom Waits" kohta, kuhu Magnusel ja talle külla tulnud sõbral Madsil oli juba plaanis minna. Täismajaga kontsert toimus kohas nimega Familien - "perekoht", kus mu võõrustajapaar kohtunud oli. Magnuse seotus selle baariga seletas, miks me pika rivi asemel hoopis tagaukse ette liikusime ja seal nagu tellitult meil keegi meesterahvas ukse avamiseks vastas oli.
Kohalikku meeldivat ja martsipani järelmaitsega Dahl'i õlu nautides olin hullunud rahvaga üksmeelselt nõus, et kontsert oli maagiline ning veelgi uhkemaks tegi selle kummaliselt energiast pulbitsev klahvpillimängija, kes, nagu lähemale liikudes selgus, pime oli..
Edasi liikusime poistega baari Credo, kus Magnus samuti töötanud oli. Teise klaasi ajal ilmus leti äärde ka meesterahvas Terje, kes meiega tähistas oma poja tervenemist vähist.
Järgmisel hommikul hilislõunase Bergeni lennu peale mõeldes püüdsin veel oma jalutuskäigu raames Trondheimi kunstiakadeemiat uudistama jõuda, kuid leppisin vaid kunstiruumi/raamatupoe Babel Bok pikaajalise külastamisega.
