Mis on pildil? *

** pesakondlik lõika-kleebi teraapia kõne-sessioon

autoaktikonkurss

Seekordne soovilugu läheb härrasele Siim Nettanile, kellelt viimasena (kuigi nädalaid tagasi) saabunud pilt+kiri meie ühikaelamisse ümbrikutäie sõgedat rõõmu tõi, kuid küll mitte kõikidelt sõpradelt nõutud autoakti. Siinkohal toonitan/teavitan siis veel..

Emmed, kes võlusid meile täis külmiku ja uhke baarikapi, olid meil külas vaid eelmiseks nädalavahetuseks, õde Liisa jäi meile kolmapäevani.

Pole nii lühikese aja jooksul nii palju kooke saanud ja kenasti söönud, kui nüüd. Esmaspäeval kostitas Kristiina meid krevetipirukaga, millele järgnes Liisa virsikupirukas. Järgmine päev tegi Liisa akadeemias šokolaadi-kohupiimakooki. Reedeks oli Kristiinal ahjust võtta lasanje ja külmkapist toorjuustukook, mida tehes ta endal sõrme pooleks blenderdas, samal ajal kui ma muhedates 80ndate neoonvärvides paarisratastel rulluiskudega linoleumil ringi rullitasin. Muidu on kool, BIFF ja ujumine.

Neile, kes imestavad/imetlevad, miks ma Taanis kolasin, teadmiseks, et olin seal Århusi linnas Jüütimaa Kunstiakadeemias nädalasel kursusel "This week with what we have". Katusealust pakkusid mulle kohalik tudeng Kim Sandra ja tema peigmees Christian, kelle keldrikorrusel asuval koduses korteris ma madratsi otsas siidilinadel nagu printsess herneteral puhkasin.

Kool oli armas - pisike, umbes kolmekümment tudengit kasvatav ümber tillukese ratastest pungil sisehoovi asuv kahe- ja kolmekorruseline kompleks.

Kursusel tegelesime objektide/kogemuste/teadmiste/jne asjadega, mida oma kunstipraktikas kasutada.

Parim osa sellest kursusest oli kolmapäeval ette võetud retk kõigi kursusel osalejate kodudesse, kuhu jõudsalt (arvestades, et mulle antud ratas oli kolmanda käigu peale kinni kiilunud) ringiratast väntasime.

Peale viit koolipäeva tagasiteel tehtud vahemaandumine Kopenhaagenis tuletas mulle oma pikkades tuulekoridorides ulguva tuule tõttu meelde lapsepõlves südaööl külma kütmata korterisse reisist saabuvat emat, küljes lennujaamalõhn ja näpus mõned välismaised kommid või minu (valusalt) kasinaks jäänud legokollektsiooni täiendavad ühe-mehe-ja-jalgrattaga-jäätiseputka-set.

Reedel olid meile Kristiinaga kodulinna Bergenisse külla sõitnud emmed ja sõstrake Liisa.

Kim

Laurits

Kit

Ida & Magga

Pernille

Sara

Loviise

Reede:

Boarding SK2869 lennule Kopenhaagenisse. Lennujaamast ostetud 1l pudeli Bacardi ja nelipaki Läkeroli kaktusepastillide, David Sedarise raamatuga "Me Talk Pretty One Day" ning kalli kodukiisu poolt (kooliekskursioonile minevale lapsele) kaasa pakitud võileibadega* valmistusin ootusärevalt vastu võtma Kopenhaageni kultuuriööd. Kohtusime Maanusega rongijaamas ning suundusime sportlikul sammul kultuuri uudistama. Möödusime mäkkdoonaldsist, hilisööni avatud rõivapoodidest, Taani Disaini Keskusest ja biokatsetega botaanikaaiast; kesköösel sibasime Lundi rongi peale.

Laupäev:

Haaemmis rootsipärast minikleiti osteldes hoidsime tallel oma tühjasid kõhtusid, mille täitsime alles hilislõunase imetabase hommikusöögiga Espresso House'is - Chai Latte ja sidrunimuffin kell kolm lõunal. Kimasime ratastega mööda linna ja vaatamisväärsusi ning hiljem tegime Maanuse ühika seltsimajalikus köögis parimat karripastat. Kesköö hakul sättisime end linna peale, aga kuna ma peo uksel seisvatele turvameestele oma kohalikku tudengistaatust tõestada ei saanud, jaurasime (peaaegu liitrit rummi lahendades) niisama mööda Lundi ja teisele peole ei jõudnudki.

Pühapäev:

Peale lõunaaegset hommikusööki kimasime taas linna uudistama ja nautima. Lund on ilus Kuressaare, Viljandi, Haapsalu ning ameerikapäraste eeslinnakute sulam, mille pärliteks on Härri Potteri lossidena tuttavad taimkatte all peidus koolihooned ja madal rohelusega vahelduv hoonestus. Ooteks võtsime kohvikust juba tuttavat sooja jooki ning küpsist, õhtul tegi Maanus koduigatsuse puudumiste tähistamiseks kartulit ja hakklihakastet.

** Võileibade torni vaadates oli pea võimatu aru saada, kus üks lõppes ja teine algas; neid jagus isegi abiväge kasutades kaheks päevaks.

paadipidu

Oma kaua oodatud ja planeeritud laupäevase (paadiostu)peo eel kärutasime ettevalmistuseks poest kooli 2 kuhjaga kärutäit õlut. Siinne süsteem on äärmiselt põnev - pood laseb sul minema tassida vajaliku hulga õlut, müügimees märgib taga laos A5 paberinutsaka peale vastava arvu ning maksta saab pärast pidu müüdud õlude arvule vastavalt (tuues tagasi ebavajalikud ehk müümata õlud, arvutatakse need kogusummast maha).
Peo jaoks tuli lisaks kooli peamajas allkirjastada leping, et me ürituse korralikult ning eeskirjadekohaselt läbi viiks, mis Norras tähendab tuleohutuse eeskirjadest kinni pidamist (seega anti meile igaks juhuks kaasa erkoranžid vestid ja keelulint). Elementaarse tuletõrjekoolituse läbisime kohustuslikus korras ka esimestel päevadel koolis..
Tõstsime ümber mööbli, et ühte ruumi saada tantsuliste ja muusikaliste esinemiste tuba, baariletiga köögiruumi nurka koondasime sohvalebola, õue tegime burgerigrilli ja presentkatusega välilaundži ning lisaks tassisime kohale 2 nädalat valminud vaaditäie koduveini.. Algus oli paljutõotav. Tühi sissejuhatus tähendas meile uhkelt tantsu- ja kohanemisruumi. Olime uhked võimaluse üle võõrustada poistebändi Raped Pochahontas tujuküllast (esma)esinemist. Võib-olla oli see võhivõõra neiu poolt püsivärviga mu punaseks võõbatud huulte tõttu, mille pärast läks juba järgneva päeva varastel hommikutundidel meie õllemüük esmakordselt ootuspäraselt kenasti.. Hetkeni, kuni meid õndast peoõnnest äratas järsku tuletõrjealarm! Panime oma vestid selga, hakkasime inimesi majast välja juhatama ning tuletõrjebrigaadile vastu sammuma.. Sekunditega kohale sõitnud turvamees oli mõistev, nagu ka tuletõrjujad, kes alarmi allika ehk alarminupu kohalt leitud katkist pleksiklaasi Ånondile kätte surudes soovisid õnne selle lõhkunud tõbraste leidmisel. See õnnetus läheb meile ühel kurval (ning kohe saabuval) päeval maksma 6200 NOKi, mis on (teatavatel ning alljärgnevatel põhjustel) pea kolm korda rohkem kui me teenisime, mis omakorda on sama palju kordi vähem, kui lootsime teenida. Kadude hulka võib esmajärjekorras lugeda meie endi poolt ära joodud (enda lohutuseks öeldes, et pea olematu) veini- ja õllekoguse, samuti meie endi söödud burgerid. Samuti võis suures tantsutuhinas üksi jäetud müügilett nii mõnelegi ärandamismõtetega külalisele ahvatlev tunduda. Evakueerides tuli rinda pista näiteks ka neiuga, kes oli endale leti alt saadud õllekastid kogemata kaenla alla unustanud. Kääbuskatastroofiks võib arvata ka tudengite tööruumidesse segadusi korraldama tunginud peokülaliste öötööd ning mu läpaka laadija, mis nüüd elektrivõrku pistes laulma hakkab, kuna peol olla see õlleämbris ujunud.
Terve järgneva päeva veetsime kraamides, ahhetades (vähest) raha lugedes ning burgereid ja peost järgi jäänud krõpse maiustades.

Just lõpetasime burgerieine (ehk toidukorra, mida oleme neljandat päeva järjest tarbinud), kuna peol ei suutnud neid piisavalt maha müüa. Homseks on vist 4 või 5 veel alles.
Kurta pole millegi üle, Norra on ju ÜRO inimarengu aruande kohaselt parima paik elamiseks.

Ilvars tegi pildi:

explosive quartet

Eile öösel oli härmatis ning täna langevad lehed.. Just tundsin kodust saadetud küpsisepakki avades jõulude lõhna.

K: "Tahaks midagi head. Sul on midagi suus juba või?"
L: "Mmnhmhmh.."
K: "Meesaia!"
L: "Võiga!"
K: "Röstitult!"
L: "MMNHMHMH..!!"

kuulutan välja konkursi oma stuudioruumi

Üleeile avastas Kristiina vannitoast elava ja haisva torustikueluka, kes oli ilmselgelt meie juuksekarvadest endale äravoolu pesa teinud. Tema abiga sai duši all käies sai kogu vannitoast vanni teha. Näo ette haisutõkkeks seotud bandiidimask ja käte ümber teibitud kilekotid osutusid täiesti tarbetuteks, mistõttu pidasime vajalikuks majja mõni mees nõuda. "Asja lahendama tulnud" hollandlane ja lätlane silmnähtavalt ignoreerisid meie kurjakuulutavat probleemi (esimene tuli külla küpsisepakkide ja kirsikompotiga; teine tõi kaks leiba, suhkrusaiu ja komme) ja jõid ära meie viimase kange ukraina viina tilga. Järgmisel päeval tulnud tunkedes norrakas, väidetavalt "I do it every day, don't worry", osutus õnnelikuks noppeks.

Eile peale edukat ujumistrenni (mõtetes) kasvama hakanud sportlaskarjäär sai Kristiinale postituviga saadetud veinikanistri abil juba kahe tunni möödudes tugeva hoobi.. olime paadipeol esinemiseks valmistuvate poiste bändiproovis stuudiotehnikutena "asjalikult" peo plakatit tegemas.