reis põhja 12-16.12.2009

Tromsø

Lend vahemaandumistega Trondheimis ja Bodøs tekitas oma üles-alla liikumisega mingitsorti õhulist kummalisust - oli uskumatu, et valge koheva pilvelaotuse all oli veel valgem nurgeline ja kivine valgus. Tromsø suunas polaaröösse (vahemikus 28 nov - 15 jaan) sõites kogesin enneaegse päikeseloojangu tõttu ka roosalt hõõguvas suhkruvatis olemise tunnet.

Maandusin 13:18 ja juba oli pime, kuigi ümbritsevatelt mägedelt langes sellele mudasele linnale veider kuma. Tromsøle sel aastaajal otsest päikest ei paistagi. Lennujaamast väljudes olin nagu turist läänest, kes meil (ootamatult) Admiraliteedi basseini utiiliväljadele randunud on, aga vesise jäitega ilm oli vaatamata "kaugele põhjale" üsna kodune. Hakkasin lausa kahtlema oma kotitäie (soojade) riiete vajalikkuses - mul oli ettevaatlikusega igast rõivaesemest kaasa võetud ka villane versioon.

Bergenis olin imestanud, et norrakad sildade otsa ringteid ehitavad, Tromsøs bussiga kesklinna sõites uudistasin, kuidas nad on need aga sügavatesse tunnelitesse mahutanud.

Bussilt maha astudes alustasin jalutuskäiku ja uudistamisretke (arvatavas) kesklinnas. Esimese usalduse tekitas juba fakt, et selles (mis sest, et väikeses) linnas sõidab odav "külabuss" keskuse ja lennujaama vahel.

Peale vestlust kohaliku Kulturhuset'i valvelauamehega sain oma lennujaamast haaratud turistikaardile mõned kraapsud juurde ning tõdesime koos, et palju siin just ei toimu ("sel nädalavahetusel"). Samas majas tegutsevas Cafe Sann'is võtsin tee ja paljutõotava nimega Sann Special, mis osutus ülikohevaks klubivõileivaks.

Alguses tundsin end (pisikülasse) sobimatu seljakotiga hulkurina, filmi "True Blood" laadis ootasin kohalikku korravalurit, kes mind linna serva taha ihkab eest ära sõidutada. Tromsøs jäi imelikult palju jalgu vastupandamatu valikuga rulapätipoode. Isegi peale pikka jalutuskäiku ning Tromsø Kaasaegse Kunsti Galerii külastust (mõned põnevad "tükid" senitundmatult Jan Hakon Erichsenilt) tehtud kohvipaus Circa kohvikus meenutas mulle nii oma logo, kui ka nimega tuntud rulapätibrändi..

Eelneval õhtul Hospitality Club kodulehelt leitud numbrile helistades öeldi mulle "No problem. Just give me a call when you arrive..". Uskusin. Samas kohvikus ma oma võõrustaja Knutiga, kes oli mulle autoga järgi tulnud, ka kohtusin. Tal ja ta venetsueellannast pruudil Alexal oli mõnus kahetoaline korter umbes 2 km kesklinnast väljas. Kodus rääkisime võidu reisimisest, plaanisime järgmist päeva ning vaatasime Top Geari, Grey anatoomiat ja mingit USA selgeltnägijate tõsielusarja ja mõnda rämpsusarja veel.. Alexa, olles eelmise õhtu peost väsinud, Knuti ja minuga õhtul nende sõprade juurde "eelmängule" ei tulnud. Esimese sõbra juurest läksime teise juurde, selle poolt baar-klubisse, sealt edasi kolmanda sõbra juurde.

Klubis imestasin "enda" poiste tantsuvõimetuse üle, mida oma hoogsusega tasakaalustada püüdes pidin üsna pea oma villamaikat hakkama seljast ära "hauduma". Teadmata, kuhu me õhtu jooksul jõuda võime, olin end talviselt riide pannud - olin klubis ainus pikavarrukaline tüdruk. Koju jõudsime umbes kuue paikul.

Hommikul ärkasin peale neljatunnist und, et veidikenegi "päevavalgust" näha. Alexa ja Knut läksid kirikusse püha Lucia tseremooniale, ma jalutasin Tromsø Ülikooli muuseumisse, kus imestasin ilusate ja korralike loomatopiste üle (tean nüüd, et "liik" tähistab loomi, kes on võimelised sigimisvõimelisi järglasi saama), uudistasin saamide kostüüme ja onne ning avardasin oma silmaringi näitusega geiloomadest.

Pärastlõunal sõitsime Knutiga kaabelautoga 412m kõrgusele mäe otsa linna servas, seal piilusime kaugusesse ja tegime fotokunsti ning võtsime kõrgel kohvikus ühed kakaod ja lödivahvlid.

Koju, kus sõime vaalaliha, sõitsime läbi Tromsø Ülikooli suure linnaku ning mööda Artika triangli-Katedraalist. Tromsø on nagu üks suur eeslinn, kust keskelt jookseb läbi disko-ostutänav ja aeg-ajalt jäävad teele ette mõned arhitektuuriimed. Linna all on tunnelivõrgustik, kohal aga 70ndate (nõukogude) postkaartidelt tuttav kollakas kuma, mis mägede ümber hõljub. Inimesi elab linnas 66000. Lumi on kõva nagu sefiirikoorik.

Perenaine Alexa teeb kodus palju tööd, et kohalikult koledale (või lausa olematule) koogi-ja torditurule ilusat värvilist lahendust tuua ja oma firma luua.

Õhtul vaatasime kodus meistri Ivo Caprino (väidetvalt kultuslikku) multifilmi Flåklypa Grand Prix aastast 1975. Pererahvas ei teinud must suuremas osas väljagi, kuditasid teleka ees..

Peale seitset õhtul läksin uisusammul õhtusele kaldaärsele patseeringule uuselamulinnaossa, mis paistis oma kroomitud majade ning kossuplatsidega olevat liivakastilaste ja rulapoiste betoonparadiis. Mäed linna ümber mõjusid nagu ülekeev piimavesi.

Võtsin vinüülidest pungil (1915 aastast) vana kinomaja Verdensteater kohvikus ühe šokolaadikohvi.

Kella kümne paiku sõitsime Knutiga saare põhjatippu virmalisi jahtima. Mõniteist langevat tähte näitasid, et sel ööl oodatav langevate tähtede sagedus 300 tükki tunnis võib tõesti tõsi olla. Tagasiteel koju näitas Knut mulle hilisõhtust inimtühja kooli, kus ta õpetajana töötab. Sealne veider jaotus keskmiselt kolme eri vanusega laste vahel (ühes suures ruumis õpivad koos näiteks 7-9 klass) ja teistsugused õppemeetodid pidid lastele hästi mõjuma, kui see kool õppetulemustelt ja laste arengutasemelt pidevalt esirinnas on.

Peale aeglast hommikust ärkamist (üksinda kodus) Bon Iveri saatel ja hommikust poeskäiku jalutasin raamatukogu uudistama, jättes söögilauale hüvastijätumärkme ja haarates õlale oma ränduripambu. Võtsin (väidetavalt linna parimaid burgereid pakkuvas) Blå Rock baaris lennueelse lõuna. Einestasin mu sohva kohal paiknevalt fototriptühhonilt edvistava härra Bowie'ga kohalikku Mack õlut ja burgerit Monster Magnet, mille kohta kirjutas menüü "gourmet powertrip".. Huvitav, kas asi oli ainult brie juustus, et see 200.- krooni maksis? Nüüd võin rahuliku südame ja külma närviga ka Egoisti minna.

Trondheim

Peale õhtust jõudmist patseerisin kesklinnas umbes poolteist tundi. Tundus, et mul hakkab uutes/võõrastes linnade juba jälitamisseade tööle - lõhna peale leian kunstimuuseumid/galeriid üles juba esimese jalutuskäiguga. Otsustasin enne oma (ka HC lehelt leitud) peremehe - õnneliku Magnuse - tüütamist veel linnas aega veeta ja läksin kinno filmi "Julie & Julia" vaatama.

Magnus ja Jasna (Norra poiss ja Ühendriikide tüdruk) elavad arvatavasti ilusaimas linnajaos, kus on veel pisemad ja nunnumad ja värvilisemad puumajad kui Bergenis. Vaade jõele, sassis sisehoov ja lahtine lagunev kaldus puitkoridor pani imestama, kes üldse sellised majad leiutanud on?!

Poiss tundus olevat meistrimees ja tehnikahull, tuppa kuhjatud sisustust/sodi vaadates neil väga halvasti just ei lähe.

Järgmisel päeval jalutasin oma "kodurajoonis", Kristiansteni kindluse mäe otsas, Niderose katedraali ümber ja hirmigavates Kunstimuuseumis ning Kunstikeskuses. Ma isegi lootsin, et Dokoratiivkunstimuuseumis oleks rohkem midagi vaadata, aga see oli juba kinni. Vaatamata ilule tundus linn igav ja ka parema ilma puudumisel otsustasin toidupoest läbi minnes koju einestama suunduda. Peale hõrgutava salati ning pererahva kausitäie šokolaadi ära söömist viskasin mõneks ajaks pikali, et hilisemaks õhtuks jõudu koguda. Olin linnas näinud plakatit Raindogs Duo kontserdi "Celebrating Tom Waits" kohta, kuhu Magnusel ja talle külla tulnud sõbral Madsil oli juba plaanis minna. Täismajaga kontsert toimus kohas nimega Familien - "perekoht", kus mu võõrustajapaar kohtunud oli. Magnuse seotus selle baariga seletas, miks me pika rivi asemel hoopis tagaukse ette liikusime ja seal nagu tellitult meil keegi meesterahvas ukse avamiseks vastas oli.

Kohalikku meeldivat ja martsipani järelmaitsega Dahl'i õlu nautides olin hullunud rahvaga üksmeelselt nõus, et kontsert oli maagiline ning veelgi uhkemaks tegi selle kummaliselt energiast pulbitsev klahvpillimängija, kes, nagu lähemale liikudes selgus, pime oli..

Edasi liikusime poistega baari Credo, kus Magnus samuti töötanud oli. Teise klaasi ajal ilmus leti äärde ka meesterahvas Terje, kes meiega tähistas oma poja tervenemist vähist.

Järgmisel hommikul hilislõunase Bergeni lennu peale mõeldes püüdsin veel oma jalutuskäigu raames Trondheimi kunstiakadeemiat uudistama jõuda, kuid leppisin vaid kunstiruumi/raamatupoe Babel Bok pikaajalise külastamisega.

Kristiinale kommi- ja bussiraha

Kristiina lahkus koju teisipäeva varahommikul (ja tuli välja, et seda läbi raskuste, pisarate ning soovimatute ekslemiste Oslo lennujaamade vahel), Ånond neljapäeva varahommikul. Sama nädala tööpäevadel pidasin koolis lõpukohtumisi ja (oma agaruse näitamiseks) assessment'e; imestasin kohaliku Loodusmuuseumi kuninglike koridoride üle ja püüdsin oma stuudionurgas asjade seas veidi korda luua. Reedel pidasime akadeemias oma kursusega jõuludineed ja ma pakkisin eesolevaks mõnepäevaseks retkeks Põhja-Norra.

The Homeless, the Cowboy and the Cleaning Lady

Pühapäeval (29.nov) tuli Riinu - meie kuues külaline.

Esmaspäeval ja teisipäeval, kui olime Kristiinaga koolis kinni, müttas Riinu mägikitsena mööda naabruskonna nõlvasid ja nautis päikesepaistet.. Kuna ujula oli remondis, avastasime koos higist jõusaali. Kui see muudatus välja arvata, sai ka Riinu kohustusliku Bergeni programmi, mis peamiselt kulges akadeemia kaheksandal korrusel millegi hea küpsetamise ning õlu joomisega.

Kui me teisel detsembril (lepingujärgselt) oma ühikakodust välja kolisime ja tegelikult (koos Riinuga) kodutud olime, tegime oma "õnnetust" olukorrast (salaja turvavõtmest tinakoopia valmistamisega) käimasoleva kursuse raames kunstiprojekti-diskussiooniringi. Olime eelnevalt oma stuudiokesed kogu oma maise varandusega üle koormanud, need nägid välja pigem nagu laomüük kaltsupoes, kui et kellegi tööruumid. Õhtul läksime tinavõtmega, vaid ööriided ja voodipesu kaenlas, tagasi koju, lootes kõigest hingest, et meil sellest mingeid probleeme ei tule.

4. dets varahommikul Riinu läks, me jäime Kristiinaga unesegastena koridorist igat uut sammu ja hingetõmmet kuulama, lootes, et kellelgi nii vara hommikul ikka "meie" elamisse asja ei ole. Enne varast minekut kuivatasime kraanikausi ja pühkisime üle uksenupud. Rohkem me end sisse ei muukinud.

Riinuga loengus

Esimene advent Fantofti ühikas

Kolmapäeva varahommikul ärkasime pool seitse, et Ånondile varajast sünnipäevaüllatust teha. Leidsime ta koolist, kus ta oma stuudioruumis pintsakuväel magas. Esimese hooga ehmatas ta, et on turvamehele vahele jäänud. Järgnevad inimtühjad ja aeglased kuus tundi aelesime (kordamööda ja võidu haigutades) unistena kooli köögi kõrval sohvadel, rääkides rahvuslusest, ajaloost ja sõjaväest..


Laupäeval pidasime kursaõe Corrina juures plikade filmiõhtut, kaasa tuli võtta maiustusi ning pabersalvrätte. Alustasime snäkilaua taga "Dirty Dancinguga" (ja lõpetasime pubis õlle joomisega). "It must be the pants," arvas õhetav Corrina, kui tantsuhoos higine Swayze ekraanile ilmus.

nädalavahetus Oslos

Reede:
Toimetustest pungil eelneva õhtu tõttu jõudsin Oslo lennujaama hommikul kell kümme vaid kahetunnise unega. Seekord tõi Maanus pudeli rummi. Oma kultuurirohket linnaretke alustasime raudteejaama kõrvalt kaunite pusadega UFF kaltsukast (kuhu järgmisel päeval ostude sooritamiseks naasime), kust liikusime toormoosiga südamekujulisi koduvahvleid pakkuvale teatripaadile MS Innvik. Vihmatuulise ilma kahjulike mõjude vältimiseks sõime järgmises peatuspaigas - vette ehitatud (tulevase arhitektuuripärandist) ooperimaja katusel C-vitamiini-maasikaid, mis mätšisid mu punase vihmavarjuga. Aga sealse tuule nahka mu emme toodud Jyski päritolu varju heaolu ka läks. Niikuinii unustasime selle (siis juba katkisena) järgmisesse külastuspaika - Astrup Fearnley kunstimuuseumi. Kui järg juba arhitektuurimuuseumi käes oli, hakkasime väsima ja otsisime üles oma hosteli. Kiire pesu, kiired kokteilid, pikk lebo ja juba olimegi linna peal ning tantsisime baarpubis Nomaden.

! Käekoti sisu


Laupäev:
Ärkasime oma üllatuseks päikesepaistes, mis mulle kui Bergenist tulijale on erakordne luksus. Nautisime pakisupi-ja-karbigranaatõuna-hommikusööki. Hostelist kolisime välja üheteist paiku ja võtsime suuna läbi Grünerløkka rajooni (Oslos oma vahetusõpinguid tegeva kaas-EKAlase) Katy juurde, kelle pool pidime järgmise öö veetma. Asjad tema juurde jäetud, jalutasime läbi linna kiirteealusesse immigrantide turule, kust võib jutu järgi sult varastatud laiekraanteleka nädala pärast tagasi osta. Immigrandid uudistasid kasutatud sülearvuteid, norra vanaprouad tuulasid kasukavirnade vahel. Turu kõrval tegime odavaima söögi - 25 NOKiste liigteravate kebabide peatuse, piilusime inimeste toimetusi tänaval ja imestasime selle "bussijaamataguse" naabruskonna elukorralduse üle. Jõudsime maha istuda OIFFil (Oslo pimedad filmiööd) ning jalutada ninakate uuselamurajoonis Aker Brygge, kus ainus asi, mida endale lubada kannatab, on mäkkdoonaldsi burger, mida me ostsime 300 krooni eest! Seejärel tegime baaris Mono muidugi ühe õlu kahe peale.


Pühapäev:
Lõunase ärkamisega vihmane hommik algas imemaitsvate bollerite ja siirupikohviga Deli de Luca terrassitoolidel. Seejärel ette võetud jalutuskäigul läbisime Litteraturhuset'i, Vigelandi skulptuuripargi, palassiümbruse ja Nasjonalgalleriet'i. Õhtuse Osloga hüvastijätuõhtusöögi tegime kebabi-pitsakohas.
Ja ainus kokkuhoid mis me sel päeval (ja reisil) tegime, oli hoidumine tasulisest näitusest Kunstnike Majas. pffhhhh!

Lisainfot ja -pilte saab leida ka Manni blogist.

Office

Kristiinale, kes on kuldsete (lembe)sõnade järgi pingviini kohta liiga suur

.. tahan kakaost tehtud kosjajoogiga avaldada armastust, seda sama elamust, mis mind valdas, kui koolist koju tulles tervitas mind esikus pesust tulnud vettinud kassipoeg, kes oli eelnevalt kogu elamise läikima löönud ning mulle kui kurnatud koolilapsele peale iluuinakut ka legendaarse firmaroa - pakisupikastme - valmis kokanud.

Ja oli ka aeg diskoteegitoatraditsioon taas au sisse tõsta!

kunstnikud MSNis

K: let me know when something significant is taking place in the field of personal relations

L: I shall inform my counterpart about the issues of distinct shifts in my personal experience based ideas

mapping meal

Eile pidasime (seni uhkeima) kursuse Art in Urban Context: Sense-City raames toiduõhtut nimega Mapping Meal, kuhu pidime kaasa võtma toidu (piisavalt, et kõik vähemalt maitsta saaks) ning heli, mille mõlemaga meil mingi lugu rääkida oleks. Peale selliseid perekondlikult pühalikke vestlusi, olgu ükskõik kui juhuslikud jutud, tundub, et tunnen poolt kooli juba. Tean, kuidas kellegi ema laulda ei oska, või kellegi teise õde oma toas segadust korraldab, rääkimata kursakaaslaste endi huvidest/tähelepanekutest/arusaamadest/päritolust..

Tarbisime: õlut, kodutehtud juustuleiba, lõhe-porruhautist, kalakooke, hernesuppi, vaniljejäätist šokolaadikastmega, punast veini, juustuvõileibu, õunu, jaapanipärast riisi juurikatega, koorest kodusalatiplöga, küüslaugusaiaga balkanipärast ajvar'it, kummikomme, šokolaadikooki, suhkrumandleid, kaerahelbeputru, šokolaadi-krõbinatemuffineid, fetajuustu lillade oliividega.

Untitled from Laura Toots on Vimeo.

Laupäeva pärastlõunal käisime akvaariumis plastmassist krokodille ja sundtoidetavaid minipingviine vaatamas. Troopikanurga haisvate ahvide ja uimaste akvaariumimakrellide tõttu jäid me lemmikuteks sõbralikud hülged välibasseinis. Aga pean ära mainima ka krokodillibasseinis (rõõmsalt?!) ringi ujunud sabatuks hammustatud kala.

Õhtul pidasime "väliskülalistega" oma ühikatoas maitsvat ja meeleolukat sushipidu.

Pühapäeval käisime naaberkoridoris saksa sõbranna Hanna juures õhtust söömas, peale mida asusid poisid pakkima, et mõne tunni pärast ärgates lennuki peale lipata*. Nad lahkusid meilt kiirustades tühjade kõhtudega, pannile visatud paki peekonit sõin ma ise kell neli hommikul ära, samal ajal (l)ootusärevalt öö otsa pilte tuunides. Magama heitsin kuuest hommikul oma uneleva printsess Kiisu kõrvale. Poisid läinud, hallad maas ja toad sassis.

** MC Vimpel ütleks siinkohal: "Palun pakkige vaikselt, vihkan pakkimise häält"

Retk

Reedel nautisime imekaunist päikeselist ilma oma maakonna Hordalandi mägede vahel tiirutades. Rentisime Eriku ja Priiduga neljakesi auto ja kimasime selle pisikese punase punniga mägiteedel, näod aknaklaasidesse muljutud, imestades meie ümber kõrguvate mägede üle, mis olid sama võimsad ja arukad kui Tõnis. Kristiina aeg-ajalt ikka ohhetas, kui ilus me kodumaa on. Rullusime praamidel üle fjordide, külastasime inimtühjasid imearmsaid külasid, kõlkusime Langfossi kose kallastel ja nägime Norra suuruselt kolmandat liustikku (mille ligidale väga ei tikkunud, kuna hakkas juba pimedaks kiskuma ja nõlvad oli libemärjad). Jääb vaid imestada, kui vähe me tegelikult 12-tunnise reisi jooksul nägime - vaid ühte Norra üheksateistkümnest maakonnast.

!! Kristiina tegi pildid:

Boys boys boys *

Meil on eelmisest reedest külas Priit ja Erik, kelle tuleku tarbeks ehitasime kauni kurtisaanipesa. Samal õhtul Kristiina imehea pastaga (ohutult) alanud eestipärane kokkusaamispidu kulges läbi koduõuel asuva klubisaali ning üle majataguste nõlvade raskesse unedemaale.. Järgmisel päeval avastatud määrdunud retuusid ja räpased kindad olid Priidu sõnade järgi tingitud mu kangest tahtmisest asfaldile horisontaali kiskuda.. kontollimatu tantsutuhin kindlasti.
Peojärgset 24-tunnist pohmelli pidades jõudsin veel (kaheks õhtuks) haigeks jääda ja, kaaslaisklejaks Priit, saabuvat talveund harjutada, samal ajal kui Kristiina ja Erik linnas kunstiüritusel käisid ning koos Ånondi ja Mathijsiga ühikasse tagasi pidutsema tulid. Nii minu sügavat und kui kõrvaltoa kanget trampimist segas varahommikutundidel altkorruse naaber, kes palus ainult pisut rohkem respekti meid ümbritsevate inimeste vastu. Magamispauside vahele vaadatud hommikumultikate kõrvale kelkis Priit, et on nüüd kõigi Turtlesitega (korraga) maganud. Kristiina arvutile oli öösel küünal lae alt riiulilt üle klaviatuuri sulanud. Pühapäevaks olin juba teovõimeline ja käisin ujumas, seagripp oli Kristiinale osavalt üle antud.

Esmaspäevaks oli voodis Priit (koos mee, viina ja küüslauguga). Erik on seni ainus, kes on osavalt haigusest mööda põigelnud. Muul ajal iseenesestki mõista intensiivkool. Kristiina kolistab poistega mäe otsas, ma "teenin raha" ja skännin koolis.. Või paistab, et siiski mitte, kuna nüüdsest jäävad skännid triibulised.. wtf!?

** Sabrina soovilugu poiste terviseks

Mis on pildil? *

** pesakondlik lõika-kleebi teraapia kõne-sessioon

autoaktikonkurss

Seekordne soovilugu läheb härrasele Siim Nettanile, kellelt viimasena (kuigi nädalaid tagasi) saabunud pilt+kiri meie ühikaelamisse ümbrikutäie sõgedat rõõmu tõi, kuid küll mitte kõikidelt sõpradelt nõutud autoakti. Siinkohal toonitan/teavitan siis veel..

Emmed, kes võlusid meile täis külmiku ja uhke baarikapi, olid meil külas vaid eelmiseks nädalavahetuseks, õde Liisa jäi meile kolmapäevani.

Pole nii lühikese aja jooksul nii palju kooke saanud ja kenasti söönud, kui nüüd. Esmaspäeval kostitas Kristiina meid krevetipirukaga, millele järgnes Liisa virsikupirukas. Järgmine päev tegi Liisa akadeemias šokolaadi-kohupiimakooki. Reedeks oli Kristiinal ahjust võtta lasanje ja külmkapist toorjuustukook, mida tehes ta endal sõrme pooleks blenderdas, samal ajal kui ma muhedates 80ndate neoonvärvides paarisratastel rulluiskudega linoleumil ringi rullitasin. Muidu on kool, BIFF ja ujumine.

Neile, kes imestavad/imetlevad, miks ma Taanis kolasin, teadmiseks, et olin seal Århusi linnas Jüütimaa Kunstiakadeemias nädalasel kursusel "This week with what we have". Katusealust pakkusid mulle kohalik tudeng Kim Sandra ja tema peigmees Christian, kelle keldrikorrusel asuval koduses korteris ma madratsi otsas siidilinadel nagu printsess herneteral puhkasin.

Kool oli armas - pisike, umbes kolmekümment tudengit kasvatav ümber tillukese ratastest pungil sisehoovi asuv kahe- ja kolmekorruseline kompleks.

Kursusel tegelesime objektide/kogemuste/teadmiste/jne asjadega, mida oma kunstipraktikas kasutada.

Parim osa sellest kursusest oli kolmapäeval ette võetud retk kõigi kursusel osalejate kodudesse, kuhu jõudsalt (arvestades, et mulle antud ratas oli kolmanda käigu peale kinni kiilunud) ringiratast väntasime.

Peale viit koolipäeva tagasiteel tehtud vahemaandumine Kopenhaagenis tuletas mulle oma pikkades tuulekoridorides ulguva tuule tõttu meelde lapsepõlves südaööl külma kütmata korterisse reisist saabuvat emat, küljes lennujaamalõhn ja näpus mõned välismaised kommid või minu (valusalt) kasinaks jäänud legokollektsiooni täiendavad ühe-mehe-ja-jalgrattaga-jäätiseputka-set.

Reedel olid meile Kristiinaga kodulinna Bergenisse külla sõitnud emmed ja sõstrake Liisa.

Kim

Laurits

Kit

Ida & Magga

Pernille

Sara

Loviise

Reede:

Boarding SK2869 lennule Kopenhaagenisse. Lennujaamast ostetud 1l pudeli Bacardi ja nelipaki Läkeroli kaktusepastillide, David Sedarise raamatuga "Me Talk Pretty One Day" ning kalli kodukiisu poolt (kooliekskursioonile minevale lapsele) kaasa pakitud võileibadega* valmistusin ootusärevalt vastu võtma Kopenhaageni kultuuriööd. Kohtusime Maanusega rongijaamas ning suundusime sportlikul sammul kultuuri uudistama. Möödusime mäkkdoonaldsist, hilisööni avatud rõivapoodidest, Taani Disaini Keskusest ja biokatsetega botaanikaaiast; kesköösel sibasime Lundi rongi peale.

Laupäev:

Haaemmis rootsipärast minikleiti osteldes hoidsime tallel oma tühjasid kõhtusid, mille täitsime alles hilislõunase imetabase hommikusöögiga Espresso House'is - Chai Latte ja sidrunimuffin kell kolm lõunal. Kimasime ratastega mööda linna ja vaatamisväärsusi ning hiljem tegime Maanuse ühika seltsimajalikus köögis parimat karripastat. Kesköö hakul sättisime end linna peale, aga kuna ma peo uksel seisvatele turvameestele oma kohalikku tudengistaatust tõestada ei saanud, jaurasime (peaaegu liitrit rummi lahendades) niisama mööda Lundi ja teisele peole ei jõudnudki.

Pühapäev:

Peale lõunaaegset hommikusööki kimasime taas linna uudistama ja nautima. Lund on ilus Kuressaare, Viljandi, Haapsalu ning ameerikapäraste eeslinnakute sulam, mille pärliteks on Härri Potteri lossidena tuttavad taimkatte all peidus koolihooned ja madal rohelusega vahelduv hoonestus. Ooteks võtsime kohvikust juba tuttavat sooja jooki ning küpsist, õhtul tegi Maanus koduigatsuse puudumiste tähistamiseks kartulit ja hakklihakastet.

** Võileibade torni vaadates oli pea võimatu aru saada, kus üks lõppes ja teine algas; neid jagus isegi abiväge kasutades kaheks päevaks.

paadipidu

Oma kaua oodatud ja planeeritud laupäevase (paadiostu)peo eel kärutasime ettevalmistuseks poest kooli 2 kuhjaga kärutäit õlut. Siinne süsteem on äärmiselt põnev - pood laseb sul minema tassida vajaliku hulga õlut, müügimees märgib taga laos A5 paberinutsaka peale vastava arvu ning maksta saab pärast pidu müüdud õlude arvule vastavalt (tuues tagasi ebavajalikud ehk müümata õlud, arvutatakse need kogusummast maha).
Peo jaoks tuli lisaks kooli peamajas allkirjastada leping, et me ürituse korralikult ning eeskirjadekohaselt läbi viiks, mis Norras tähendab tuleohutuse eeskirjadest kinni pidamist (seega anti meile igaks juhuks kaasa erkoranžid vestid ja keelulint). Elementaarse tuletõrjekoolituse läbisime kohustuslikus korras ka esimestel päevadel koolis..
Tõstsime ümber mööbli, et ühte ruumi saada tantsuliste ja muusikaliste esinemiste tuba, baariletiga köögiruumi nurka koondasime sohvalebola, õue tegime burgerigrilli ja presentkatusega välilaundži ning lisaks tassisime kohale 2 nädalat valminud vaaditäie koduveini.. Algus oli paljutõotav. Tühi sissejuhatus tähendas meile uhkelt tantsu- ja kohanemisruumi. Olime uhked võimaluse üle võõrustada poistebändi Raped Pochahontas tujuküllast (esma)esinemist. Võib-olla oli see võhivõõra neiu poolt püsivärviga mu punaseks võõbatud huulte tõttu, mille pärast läks juba järgneva päeva varastel hommikutundidel meie õllemüük esmakordselt ootuspäraselt kenasti.. Hetkeni, kuni meid õndast peoõnnest äratas järsku tuletõrjealarm! Panime oma vestid selga, hakkasime inimesi majast välja juhatama ning tuletõrjebrigaadile vastu sammuma.. Sekunditega kohale sõitnud turvamees oli mõistev, nagu ka tuletõrjujad, kes alarmi allika ehk alarminupu kohalt leitud katkist pleksiklaasi Ånondile kätte surudes soovisid õnne selle lõhkunud tõbraste leidmisel. See õnnetus läheb meile ühel kurval (ning kohe saabuval) päeval maksma 6200 NOKi, mis on (teatavatel ning alljärgnevatel põhjustel) pea kolm korda rohkem kui me teenisime, mis omakorda on sama palju kordi vähem, kui lootsime teenida. Kadude hulka võib esmajärjekorras lugeda meie endi poolt ära joodud (enda lohutuseks öeldes, et pea olematu) veini- ja õllekoguse, samuti meie endi söödud burgerid. Samuti võis suures tantsutuhinas üksi jäetud müügilett nii mõnelegi ärandamismõtetega külalisele ahvatlev tunduda. Evakueerides tuli rinda pista näiteks ka neiuga, kes oli endale leti alt saadud õllekastid kogemata kaenla alla unustanud. Kääbuskatastroofiks võib arvata ka tudengite tööruumidesse segadusi korraldama tunginud peokülaliste öötööd ning mu läpaka laadija, mis nüüd elektrivõrku pistes laulma hakkab, kuna peol olla see õlleämbris ujunud.
Terve järgneva päeva veetsime kraamides, ahhetades (vähest) raha lugedes ning burgereid ja peost järgi jäänud krõpse maiustades.

Just lõpetasime burgerieine (ehk toidukorra, mida oleme neljandat päeva järjest tarbinud), kuna peol ei suutnud neid piisavalt maha müüa. Homseks on vist 4 või 5 veel alles.
Kurta pole millegi üle, Norra on ju ÜRO inimarengu aruande kohaselt parima paik elamiseks.

Ilvars tegi pildi:

explosive quartet

Eile öösel oli härmatis ning täna langevad lehed.. Just tundsin kodust saadetud küpsisepakki avades jõulude lõhna.

K: "Tahaks midagi head. Sul on midagi suus juba või?"
L: "Mmnhmhmh.."
K: "Meesaia!"
L: "Võiga!"
K: "Röstitult!"
L: "MMNHMHMH..!!"

kuulutan välja konkursi oma stuudioruumi

Üleeile avastas Kristiina vannitoast elava ja haisva torustikueluka, kes oli ilmselgelt meie juuksekarvadest endale äravoolu pesa teinud. Tema abiga sai duši all käies sai kogu vannitoast vanni teha. Näo ette haisutõkkeks seotud bandiidimask ja käte ümber teibitud kilekotid osutusid täiesti tarbetuteks, mistõttu pidasime vajalikuks majja mõni mees nõuda. "Asja lahendama tulnud" hollandlane ja lätlane silmnähtavalt ignoreerisid meie kurjakuulutavat probleemi (esimene tuli külla küpsisepakkide ja kirsikompotiga; teine tõi kaks leiba, suhkrusaiu ja komme) ja jõid ära meie viimase kange ukraina viina tilga. Järgmisel päeval tulnud tunkedes norrakas, väidetavalt "I do it every day, don't worry", osutus õnnelikuks noppeks.

Eile peale edukat ujumistrenni (mõtetes) kasvama hakanud sportlaskarjäär sai Kristiinale postituviga saadetud veinikanistri abil juba kahe tunni möödudes tugeva hoobi.. olime paadipeol esinemiseks valmistuvate poiste bändiproovis stuudiotehnikutena "asjalikult" peo plakatit tegemas.

hiline ehmatuskohtumine

Peale eilset keelekursust olime kokku leppinud pidada koolis paadiostupeokoosolek ehk arutada seda, kuidas tudengite heaks nii hariduslikel, meelelahutuslikel kui ka majanduslikel põhjustel (oma toitu ise õngitsedes) ära kasutada asjaolu, et meie akadeemia asub fjordi kaldal. Pabistades aga külla sõitvate emme ja Liisa lennukipiletite pärast, keerasin poolel teel kanna pealt ringi, et koju bussi peale ja koju internetti minna. Jäime kaubakeskuse varjualuse nurga peal Kristiinaga teineteist mõiskledes/naeratades/ebaledes vaatama. Sama varjualuse alt, kapuutsi peidust piilus meid kolmas silmapaar, kelle ette olime tuhisedes seisma jäänud. Nüüd lisaks teineteisele ka kolmandat ja tundmatut tegelast jõllitades kostus ta poolt mõne aja pärast venitatud "Whaaaat..?". Me olime leidnud endale läti päritolu fotohuvilisest muusikust pagaripoisist sõbra, kes vaatamata oma raskekujulisele inglise keelele läheb tänaval kellegi käes fotoaparaadi nähes rääkima ka tülpinud turistide ja igavate pereisadega, et uurida, kuidas nemad fotograafia juurde jõudsid, miks nad seda kaamerat kasutavad ja milliseid pilte neile teha meeldib. Austusväärse sõbralikkuse näitajaks on ka fakt, et lisaks enda töökate näppude kaitseks ostis ta kalamüüja kindad ka pildistatavale sakfononistist tänavamuusikule. Ilvars lubas täna meile seitsmekordse hinnasoodustusega oma töökoja kõige maitsvamat leiba pakkuda. Ootan isuga lõunat.

Selliseid kohtumisi kogedes võin öelda, et nüüd mulle meeldib "ei" öelda. Sellest tuleb alati midagi head.

Bergeni lopsakatele duššidele vaatamata (või nende tõttu) on tänavad ja rentslid ja prügikastd täis hüljatud vihmavarje, mida keegi ei söenda/viitsi taas töökorda tuunida. Kristiina on neid (hellusest) aegajalt üles korjanud ja end tagasi hoides tõdeb, et tal on neid ainult viis. Mõned koolis ja mõned meil kodus koridoris.

Pärast eilset tiheasustusega basseini kiirustasin koju kiisu Kristiina juurde, kus tegime lembefilmivaraõhtu, mugisime šokolaadikreemi ja kodumaiseid marmelaadikomme ning kaapisime plastiklusikaga pisaraid. Eelmine nädal tuli emmelt pakk, mille pärast (tema sõnade kohaselt) meie pere vaestemajas lõpetab..
Hiljem pidasime co-erasmuslase Hanna ja tema Oslos õppiva peigmehe Rubeniga nende pool innovaatiliste pannkookide pidu, kus katsetasime suppi kastmeks ja nautisime Hanna toanaabri - Lõuna-Aafrika päritoluga Tanja tehtud pohlamoosi. Kõhule taaskord pikk ja vaevarikas õhtu.
Kristiina suutis eile öösel endale korduvalt (telefonivõrgu valeinfo põhjal) kohalikule SIM-kaardile laadida pea 1000 NOKi, seejärel end öö otsa vandudes ärkvel hoida ja hommikul õnneks selle üle laginal naerda.

Parima Norra hommikusöögi moodustavad eesti puder ja brasiilia mango. Või siis tänane (juustujäägiga) võine tatrahautis.
Hetkel taas koolis, nuputan, kuidas endale siin elamiseks raha saada/nõuda/paluda, milliseid töid teha ja milliseid stipendiume kurnata.. ja taas olgu tervitatud seltsimees kaaviarivõileib!

16:57

Täna tulin kalossides kooli ja ilmutasin oma elu esimese värvifilmi. Päevamenüü oli sama, mis eile; nüüd kõht valutab kapsast. Ootan kodust pakki ja unistan uisutamisest. Käisime Kristiinaga Bergeni Linnaraamatukogus imestamas, et neil on seal vist kõik olemas.

22:08
Täna on taas tortillaõhtu. Kiisu mürgeldab positega malelahingut, mina joon piima ilma kohvita. Bergen on pimedas liiga ilus linn, nii alt kui ülalt vaadates meenutavad tuledes linna nõlvad kuusepuu ümber veetud kullakarda..

Arvan, et kirjeldan mõnda aega oma projekte/ideid sõnaga "exposure" ..

Õues sajab, istun stuudios ja lõikan paberist põhjamaist lumehelbekest.
Norra keele kodutööde kõrvale söön täisväärtuslikku lõunat saepurusaiast, tuubikaaviarist ning kapsalehtedest..

Neljapäevase "bändiproovi" külalisesinejaks oli kursaõde Sol. Nautisime kolme kodust kõrgema sordi plaadipitsat koos kohalike uhkuseks oleva Hansa õllega. Poes ehmatusega mõnesaja NOKi suuruse toorainete arve maksmisest tekkinud tardumus (hirm edasise majandusliku hakkamasaamise ees) läks Ånondi kokkukeedukunsti maitstes koos keelega alla.

Peale reedest julgustavat ning ülimalt sooja vestlust ja tööde arutelu koolis õppejõu Duncan Higginsiga hakkasin korda seadma oma tööruumi, mille kursavennalt Bjørnilt “ärandasin” ja mis siiski veel palju täitmist vajab. Pärastlõunal marssisime Mathijsiga tema poolt kohvikruusidega uhkelt läbi tänavate ooperimaja ette pargipingile päeva ja kalavõileiba nautima ning USFis toimuvat (kultuurikompleks Ühinenud Sardiinide Vabrik) EKKO festivali koosolekut ootama. Kui peaesinejateks on Röyksopp ja Efterklang, on vabatahtlikuks olemine enesestmõistetavalt vältimatu. Seejärel kohaliku Viinistu merevaatega laudisel lamades ja merd imetledes pidasime loojuva päikesega aru hilisemate plaanide kohta. Saime suuna akadeemia poole, kus peale õpilasköögi kappide sisu keedupotti kokku kogumist lõpetasime taas naudeldes sohvadel.. Poiste planeeritud päris bändiproovist ei tulnud midagi välja, aga õppisime, et norrakatest kaastudengid peavad oma uhkeimateks leiutisteks juustunuga ja Ameerikat. Läksime hilinemisega täiesti tarbetule spirituaalkunstinäitusele, kust sain vähemalt veini kodutee peale kaasa. Kesköösel eikusagilt nagu nõelad heinakuhjast ilmusid meile balalaikabluusiballaadiga ühika ukse taha noorhärrased Å ja M ning me tantsisime hillibillimuusikat tehes kella neljani hommikul. Hommikuste ingveri-kondenspiimapannkookide energia jõul me vist lõpuks Bergeni Biennaali Konverentsile jõudsime.

Täna kõlkusime Kristiinaga poolekilomeetri kõrgustel kivipaljanditel, ahhetasime kolletuva rohu sees siledalt mägijärvelt peegelduva taeva ees ja "telkisime" ta keebi all tuulevarjus - matkasime Bergen Student Hike'il. Hiljem tähistasime kodus salahilju oma kuu aega siinolekut tomatipraeräimeampsu ja valgeveinijäägiga. Viisakas.

Esmaspäevad algavad meil varahommikuse Monday meetinguga, kus lugemisele tuleb eesoleva nädala kava ja esitamisele mõnede tudengite tööd.
Lõuna veetsime oma "bändi" ja mõningate vahetuvate külalisesinejatega (kogemata "eksides") fotoosakonna katusel lesides ja enneolematut päevitamisilma nautides. Vahtisime taevasse ning kordamööda teineteisele sügavalt silma, nautisime paradiisi ja imestasime, et see on nüüd küll see, mida Bonnie, Bonnie, Clyde ja Clyde teeksid - lebaksid näoli kuumal karedal tõrvakatusel peidus, et koolist puududa ja linna kohal kõrgudes kantrimuusikat teha.
Pärastlõunase esimese norra keele tunni järel võib öelda, et nå vi snakker perfekt norsk, vaatamata sellele, et tunnis me Kristiinaga joonistasime tittede kombel roppusi oma A4dele ja kibelesime kangesti minema, kuna akadeemia köögis olid poisid ahjulõhe ja sooja pastasalati valmis meisterdanud. Järsku oli Ånondil vaja allkorrusel ära käia, kust ta tuli lõõtsutades tagasi jääkirmega pistaatsiajäätise ja koos paki soolapähklite ning paki šokolaadinööpidega. Siis nii me seal küünlavalgel sulasime oma suurtesse sohvadesse laua ümber ja imetlesime õdusat õhtut.

Eilse rahvarohke "Kick-off" koolialguspeo lõpetasime oma neljase bestikapundiga (omavahel tuntud ka kui MÅLK) püüdlikult unerahu hoides Mathijsi palavas väikses tikutopsitoas. Tänane muidu perferktne (esmakordselt/erakordselt!) päikesepaisteline pühapaev algas altkorruse restoranist karjuva Dr. Dre albumiga, mis hiljem akna peal jalgu kõlgutades ja end Karlssonina tundes muutus Sinatra ballaadide vooks..
Peale pärastlõunaseid sahmimisi basseinis kohtusime Kristiinaga linna südames lillepaviljonis, et purskaevutiigi tagant päikesepaistelisi mägesid imetleda ja koduvõileiva-kraanivee-piknikku pidada.

mulle meeldib meie turtlesivideo feim.. Agnes ja Elvis!

Tortillad suitsulõhega. Ånond ütles, et Bonnie, Bonnie, Clyde ja Clyde ei saaks küll endale sellist lukust lubada.

meie "pulmareis" Herdlasse

20

Täna on meie 20nes päev Bergenis. Üleeile vaatasin Kristiina õlgadel ta helesinist pleedi ja oma sama karva muumitrollidega kruusi tema kirjutuslaual ja imestasin, kas see võiks olla üks neist (filmilikest?) paljulubavatest äratundmishetkedest, mille pärast inimesed viimasel minutil kaugliinibussidest maha hüppavad ja laulatusi peatama tormavad. Liigume siin õndsa naeratuse saatel aegluubis, mõistus on otsas ja süda peksab rinnus.

Esimesel õhtul ühikasse jõudes asusime asjalikult oma pesa punuma. Pesime põrandad ja seinad, kloppisime madratsid ja viisime kardinad pesumajja. Sõime mahlaseid Michi mürgimakarone lennukist võetud pisikeste plastiklusikatega ja nautisime oma madalaeelarvelist kodurahu. Igal järgeval tööpäeval käisime tollase tasuta kampaaniabussiga IKEAst lisaks marlimaterjalist padjale-tekile, kilest vannitoa matile, nugadekomplektile, joogiklaasidele, hambaharjatopsile, seebialusele ja teeküünadlele ka mudilaste pidupäeva plastmassist lopergusi söögiriistu toomas, millega (vähemalt köögisahtlist alustades) korterisse rohkem värvi tuua. Avastasime, et IKEA kiirsöögiputkas saab 10 NOKi eest saia ja viineri ning tühja karastusjoogitopsi, mida võib piiramatult täita. Me taastäitsime isegi jäätisetuutut. Tollast tasuta bussi kasutasime esimestel päevadel isegi kesklinna saamiseks, küll liigse 45min pika ringiga. Kuna aeg on tõesti raha, ostsime mõne päeva pärast 375 NOKised bussi kuukaardid.

Kulutatud raha plaanisime tagasi teenima hakata kohvipaksust isepäevituva kehakoorija tootmisega (mille tarbeks on Kristiina asunud mind kohvi jooma koolitama). Teine võimalus on (just) Kristiina toast tiheaerboobikasaal luua. Kui ma juba ise üksi seal iga õhtu mõne kiirema tantsusammu teen (keskmisel kell pool üksteist õhtul), võime sama hästi siit ühikast mõnele neiule ka (tantsu)koha müüa.
Kohalik geniaalne tudengite spordikeskuste võrk võimaldab meil 870 NOK väärtusega semestrikaardiga jõuludeni käia oma äranägemise järgi trennides ja ujumas. Seni valituteks osutunud ujumistreeningud ja pilates annavad üle tüki aja mulle jälle muskleid tunda.

Eelmise nädala teisipäevast reedeni kestnud I kursuse magistrantuuritudengite ühisretk Herdla saarele oli muinasjutuline pulmareis - olin armunud kõigisse ja kõigesse. Aktiivse päevatöö ja matkamiste järel ootasid meid hiljem õdusad õhtusöögid ja hommikuni kestvad (villasokiväel kuumaks köetud) tantsupõrand. Kuidas saab see nii olla, et keegi ei pane pahaks, isegi ei märka, et ma "Kaarini riietes" ringi tuuseldan ja oma maaka välimuse üle nii palju rõõmu tunnen - "rohkem (riideid) on vähem (silmapaistvust)". Kes meile külla tuleb, peab kaasa võtma oma kõige veekindlama rõivakomplekti; stiil ja asjade kokkusobivus on teisejärguline, siin näevad kõik välja nagu igihaljad Võrumaa marjulised. Nimetatud retke jaoks päästearmee kaltsukast ostetud kaks numbrit suured õli- ja happekindlad meeste töösaapad hakkasid seal viimasel päeval talla alt nahka ajama ja ma kaotasin igasuguse usu millegi odava ja korraliku leidmisesse Norramaa kauplustest.
Retke viimasel ööl kuuvalgel külmadel kivirahnudel peetud makrellipiknikul maitsesime norrakatest kursavendade + Kristiina kalastamis- ja küpsetamisoskusi. Kala jätkus kauemakski, mistõttu tuli järgneval laupäeval korraldada koolis (taas südamlikud) toitumistalgud. Siinsete pikkade ingliskeelsete vestluste tõttu tabasin end igatsust tundmast Piret Pitki tundidest tuttavate liigutavatalt kirjeldavate raamatututvuste järele.

Koolis on kõik nii aktiivsed ja jutukad, tudengid tahavad oma töödest ja projektidest alatasa rääkida ja õppejõud kutsuvad pidevalt vestlustele, mille jaoks on õppegraafikus isegi ained "Individual tutorials with.." ja "Group meetings with..". Akadeemia poolt igale tudengile võimaldatav stuudio ehk liigutatavate 3/4-kõrgusega seintega eraldatud töönurk tundub isegi austusavaldus tudengile ja tema töötamismeetoditele..

Siis kui ma enda kõhus rapsivate õnnelik-ärevate liblikatega midagi peale hakata ei oska, lähen kööki nõusid korda seadma. Karamellilik pruun kitsejuustuklots sai üleeile õhtul otsa, muidu näriks närvide rahustuseks seda. 1,5l piima päevas ja pakk võid on meie nädalane tavatarve. Meie senised siinsed külluslikud toitumisharjumused "kahjuks" Ida-Euroopa päritolu ei reeda, külmkapitäie suitsuvorsti ja viina võib küll heldemeelsete emmede kapsaaeda visata. Kohalike kallide õlude pärast tekib küll küsimus, mille eest me oma järgmise üüri maksame.

Täna alustame oma bändiga "Them, the guys" esimese coveri ja selle video võtteid koolimaja kaheksanda korruse terrassil ja katusel. Ärevus ja ootused on ilmselgelt suured ja nõud on juba korralikult kappi ära pandud.

Postkaart Bergenist

http://picasaweb.google.com/toots.laura/Postcards_from_Amsterdam#

donderdag

esimene samm inimesena tundmisel oli C-vitamiiniga aspiriin, teine samm oli dušš. oli aeg asuda toimetama kunstiteosega, mille "jaoks" ma siia tulnud olin. hilislõunane kiirpakkimine tingis "kilekotikohvri", millega rongi peale joostes tundsin endas salajast slaavi verd. iga reisi lõppedes sobran lennujaamades-lennukites reisižurnaale ja plaanin oma järgmist ettevõtmist. tavaliselt on see reisi kõige meeldejäävam, vähemalt elavam, hetk. seekord jäi silm Dalmaatsia rannikuküladele pidama.

woensdag

ringkäik kaameraga. W139. punased laternad. pakisupid hakkavad juba otsa saama. rattaga turgudele, suutsin vastu panna suursuguse metallrattaluku ostmisele.. külmade varvaste ja moosipallinäoga läbi turistide ja mööda lodeva kõhuga prostituute Albert Heijnist stuudio poole. tagantjärgi mälupaus. jenever** @ Wynand Fockink liqueur distillery (Pijlsteeg 31). ettevalmistused õhtusöögiks naaberstuudio tüdrukutega. Claudio imehea peekoni-tomati pasta ja tüdrukute üllatav rukola-kodujuustu salat. magustoiduks oli (põrandale kokteiliks prantsatanud) arbuus viinaga, mis meie meeli ülendades hakkas seeläbi silma ka tänaval möödujaile. tantsimise ajal koputasid mõned härrased ateljee aknale ja küsisid "how much?". loomulikult "too much" ja saatsime nad oma ennenägematult kostümeeritud naabrinaiste juurde.


** jenever - (also known as junever, genievre, genever, jeniever, peket or in England as Holland gin), is the juniper-flavored and strongly alcoholic traditional liquor of the Netherlands, Belgium and Northern France (Nord département), from which gin evolved. Believed to have been invented by a Dutch chemist and alchemist named Sylvius de Bouve (in Latin: Franciscus Sylvius), it was first sold as a medicine in the late 16th century. In the 17th century it became more popular for its flavor. Traditional jenever is still very popular in the Netherlands and Belgium. European Union regulations specify that only liquor made in these two countries, two French provinces and two German federal states can use the name jenever.

dinsdag

hommikune rattasõit ja galeriikülastused. ringutus-pikutus Voldelpargis. rattasõit lehviva hõlmikseelikuga kindlustas nalja (vähemalt) nabani. viisin Dexteri hilisele lõunasöögile stuudio kööki, kus vaade oli romantikale kohane - ripume siin praktiliselt otse kanali kohal. eiei, me elame otse prostituutide kohal, kanalini on 20m. hetkel on akna all hispaania turistid, prostituutide pildistamine on keelatud.. Jaques Tati slaidifotolik Mon Oncle. Dexter luges jälle mulle unejuttu.