hiline ehmatuskohtumine

Peale eilset keelekursust olime kokku leppinud pidada koolis paadiostupeokoosolek ehk arutada seda, kuidas tudengite heaks nii hariduslikel, meelelahutuslikel kui ka majanduslikel põhjustel (oma toitu ise õngitsedes) ära kasutada asjaolu, et meie akadeemia asub fjordi kaldal. Pabistades aga külla sõitvate emme ja Liisa lennukipiletite pärast, keerasin poolel teel kanna pealt ringi, et koju bussi peale ja koju internetti minna. Jäime kaubakeskuse varjualuse nurga peal Kristiinaga teineteist mõiskledes/naeratades/ebaledes vaatama. Sama varjualuse alt, kapuutsi peidust piilus meid kolmas silmapaar, kelle ette olime tuhisedes seisma jäänud. Nüüd lisaks teineteisele ka kolmandat ja tundmatut tegelast jõllitades kostus ta poolt mõne aja pärast venitatud "Whaaaat..?". Me olime leidnud endale läti päritolu fotohuvilisest muusikust pagaripoisist sõbra, kes vaatamata oma raskekujulisele inglise keelele läheb tänaval kellegi käes fotoaparaadi nähes rääkima ka tülpinud turistide ja igavate pereisadega, et uurida, kuidas nemad fotograafia juurde jõudsid, miks nad seda kaamerat kasutavad ja milliseid pilte neile teha meeldib. Austusväärse sõbralikkuse näitajaks on ka fakt, et lisaks enda töökate näppude kaitseks ostis ta kalamüüja kindad ka pildistatavale sakfononistist tänavamuusikule. Ilvars lubas täna meile seitsmekordse hinnasoodustusega oma töökoja kõige maitsvamat leiba pakkuda. Ootan isuga lõunat.

Selliseid kohtumisi kogedes võin öelda, et nüüd mulle meeldib "ei" öelda. Sellest tuleb alati midagi head.

Bergeni lopsakatele duššidele vaatamata (või nende tõttu) on tänavad ja rentslid ja prügikastd täis hüljatud vihmavarje, mida keegi ei söenda/viitsi taas töökorda tuunida. Kristiina on neid (hellusest) aegajalt üles korjanud ja end tagasi hoides tõdeb, et tal on neid ainult viis. Mõned koolis ja mõned meil kodus koridoris.

Pärast eilset tiheasustusega basseini kiirustasin koju kiisu Kristiina juurde, kus tegime lembefilmivaraõhtu, mugisime šokolaadikreemi ja kodumaiseid marmelaadikomme ning kaapisime plastiklusikaga pisaraid. Eelmine nädal tuli emmelt pakk, mille pärast (tema sõnade kohaselt) meie pere vaestemajas lõpetab..
Hiljem pidasime co-erasmuslase Hanna ja tema Oslos õppiva peigmehe Rubeniga nende pool innovaatiliste pannkookide pidu, kus katsetasime suppi kastmeks ja nautisime Hanna toanaabri - Lõuna-Aafrika päritoluga Tanja tehtud pohlamoosi. Kõhule taaskord pikk ja vaevarikas õhtu.
Kristiina suutis eile öösel endale korduvalt (telefonivõrgu valeinfo põhjal) kohalikule SIM-kaardile laadida pea 1000 NOKi, seejärel end öö otsa vandudes ärkvel hoida ja hommikul õnneks selle üle laginal naerda.

Parima Norra hommikusöögi moodustavad eesti puder ja brasiilia mango. Või siis tänane (juustujäägiga) võine tatrahautis.
Hetkel taas koolis, nuputan, kuidas endale siin elamiseks raha saada/nõuda/paluda, milliseid töid teha ja milliseid stipendiume kurnata.. ja taas olgu tervitatud seltsimees kaaviarivõileib!

16:57

Täna tulin kalossides kooli ja ilmutasin oma elu esimese värvifilmi. Päevamenüü oli sama, mis eile; nüüd kõht valutab kapsast. Ootan kodust pakki ja unistan uisutamisest. Käisime Kristiinaga Bergeni Linnaraamatukogus imestamas, et neil on seal vist kõik olemas.

22:08
Täna on taas tortillaõhtu. Kiisu mürgeldab positega malelahingut, mina joon piima ilma kohvita. Bergen on pimedas liiga ilus linn, nii alt kui ülalt vaadates meenutavad tuledes linna nõlvad kuusepuu ümber veetud kullakarda..

Arvan, et kirjeldan mõnda aega oma projekte/ideid sõnaga "exposure" ..

Õues sajab, istun stuudios ja lõikan paberist põhjamaist lumehelbekest.
Norra keele kodutööde kõrvale söön täisväärtuslikku lõunat saepurusaiast, tuubikaaviarist ning kapsalehtedest..

Neljapäevase "bändiproovi" külalisesinejaks oli kursaõde Sol. Nautisime kolme kodust kõrgema sordi plaadipitsat koos kohalike uhkuseks oleva Hansa õllega. Poes ehmatusega mõnesaja NOKi suuruse toorainete arve maksmisest tekkinud tardumus (hirm edasise majandusliku hakkamasaamise ees) läks Ånondi kokkukeedukunsti maitstes koos keelega alla.

Peale reedest julgustavat ning ülimalt sooja vestlust ja tööde arutelu koolis õppejõu Duncan Higginsiga hakkasin korda seadma oma tööruumi, mille kursavennalt Bjørnilt “ärandasin” ja mis siiski veel palju täitmist vajab. Pärastlõunal marssisime Mathijsiga tema poolt kohvikruusidega uhkelt läbi tänavate ooperimaja ette pargipingile päeva ja kalavõileiba nautima ning USFis toimuvat (kultuurikompleks Ühinenud Sardiinide Vabrik) EKKO festivali koosolekut ootama. Kui peaesinejateks on Röyksopp ja Efterklang, on vabatahtlikuks olemine enesestmõistetavalt vältimatu. Seejärel kohaliku Viinistu merevaatega laudisel lamades ja merd imetledes pidasime loojuva päikesega aru hilisemate plaanide kohta. Saime suuna akadeemia poole, kus peale õpilasköögi kappide sisu keedupotti kokku kogumist lõpetasime taas naudeldes sohvadel.. Poiste planeeritud päris bändiproovist ei tulnud midagi välja, aga õppisime, et norrakatest kaastudengid peavad oma uhkeimateks leiutisteks juustunuga ja Ameerikat. Läksime hilinemisega täiesti tarbetule spirituaalkunstinäitusele, kust sain vähemalt veini kodutee peale kaasa. Kesköösel eikusagilt nagu nõelad heinakuhjast ilmusid meile balalaikabluusiballaadiga ühika ukse taha noorhärrased Å ja M ning me tantsisime hillibillimuusikat tehes kella neljani hommikul. Hommikuste ingveri-kondenspiimapannkookide energia jõul me vist lõpuks Bergeni Biennaali Konverentsile jõudsime.

Täna kõlkusime Kristiinaga poolekilomeetri kõrgustel kivipaljanditel, ahhetasime kolletuva rohu sees siledalt mägijärvelt peegelduva taeva ees ja "telkisime" ta keebi all tuulevarjus - matkasime Bergen Student Hike'il. Hiljem tähistasime kodus salahilju oma kuu aega siinolekut tomatipraeräimeampsu ja valgeveinijäägiga. Viisakas.

Esmaspäevad algavad meil varahommikuse Monday meetinguga, kus lugemisele tuleb eesoleva nädala kava ja esitamisele mõnede tudengite tööd.
Lõuna veetsime oma "bändi" ja mõningate vahetuvate külalisesinejatega (kogemata "eksides") fotoosakonna katusel lesides ja enneolematut päevitamisilma nautides. Vahtisime taevasse ning kordamööda teineteisele sügavalt silma, nautisime paradiisi ja imestasime, et see on nüüd küll see, mida Bonnie, Bonnie, Clyde ja Clyde teeksid - lebaksid näoli kuumal karedal tõrvakatusel peidus, et koolist puududa ja linna kohal kõrgudes kantrimuusikat teha.
Pärastlõunase esimese norra keele tunni järel võib öelda, et nå vi snakker perfekt norsk, vaatamata sellele, et tunnis me Kristiinaga joonistasime tittede kombel roppusi oma A4dele ja kibelesime kangesti minema, kuna akadeemia köögis olid poisid ahjulõhe ja sooja pastasalati valmis meisterdanud. Järsku oli Ånondil vaja allkorrusel ära käia, kust ta tuli lõõtsutades tagasi jääkirmega pistaatsiajäätise ja koos paki soolapähklite ning paki šokolaadinööpidega. Siis nii me seal küünlavalgel sulasime oma suurtesse sohvadesse laua ümber ja imetlesime õdusat õhtut.

Eilse rahvarohke "Kick-off" koolialguspeo lõpetasime oma neljase bestikapundiga (omavahel tuntud ka kui MÅLK) püüdlikult unerahu hoides Mathijsi palavas väikses tikutopsitoas. Tänane muidu perferktne (esmakordselt/erakordselt!) päikesepaisteline pühapaev algas altkorruse restoranist karjuva Dr. Dre albumiga, mis hiljem akna peal jalgu kõlgutades ja end Karlssonina tundes muutus Sinatra ballaadide vooks..
Peale pärastlõunaseid sahmimisi basseinis kohtusime Kristiinaga linna südames lillepaviljonis, et purskaevutiigi tagant päikesepaistelisi mägesid imetleda ja koduvõileiva-kraanivee-piknikku pidada.

mulle meeldib meie turtlesivideo feim.. Agnes ja Elvis!

Tortillad suitsulõhega. Ånond ütles, et Bonnie, Bonnie, Clyde ja Clyde ei saaks küll endale sellist lukust lubada.

meie "pulmareis" Herdlasse

20

Täna on meie 20nes päev Bergenis. Üleeile vaatasin Kristiina õlgadel ta helesinist pleedi ja oma sama karva muumitrollidega kruusi tema kirjutuslaual ja imestasin, kas see võiks olla üks neist (filmilikest?) paljulubavatest äratundmishetkedest, mille pärast inimesed viimasel minutil kaugliinibussidest maha hüppavad ja laulatusi peatama tormavad. Liigume siin õndsa naeratuse saatel aegluubis, mõistus on otsas ja süda peksab rinnus.

Esimesel õhtul ühikasse jõudes asusime asjalikult oma pesa punuma. Pesime põrandad ja seinad, kloppisime madratsid ja viisime kardinad pesumajja. Sõime mahlaseid Michi mürgimakarone lennukist võetud pisikeste plastiklusikatega ja nautisime oma madalaeelarvelist kodurahu. Igal järgeval tööpäeval käisime tollase tasuta kampaaniabussiga IKEAst lisaks marlimaterjalist padjale-tekile, kilest vannitoa matile, nugadekomplektile, joogiklaasidele, hambaharjatopsile, seebialusele ja teeküünadlele ka mudilaste pidupäeva plastmassist lopergusi söögiriistu toomas, millega (vähemalt köögisahtlist alustades) korterisse rohkem värvi tuua. Avastasime, et IKEA kiirsöögiputkas saab 10 NOKi eest saia ja viineri ning tühja karastusjoogitopsi, mida võib piiramatult täita. Me taastäitsime isegi jäätisetuutut. Tollast tasuta bussi kasutasime esimestel päevadel isegi kesklinna saamiseks, küll liigse 45min pika ringiga. Kuna aeg on tõesti raha, ostsime mõne päeva pärast 375 NOKised bussi kuukaardid.

Kulutatud raha plaanisime tagasi teenima hakata kohvipaksust isepäevituva kehakoorija tootmisega (mille tarbeks on Kristiina asunud mind kohvi jooma koolitama). Teine võimalus on (just) Kristiina toast tiheaerboobikasaal luua. Kui ma juba ise üksi seal iga õhtu mõne kiirema tantsusammu teen (keskmisel kell pool üksteist õhtul), võime sama hästi siit ühikast mõnele neiule ka (tantsu)koha müüa.
Kohalik geniaalne tudengite spordikeskuste võrk võimaldab meil 870 NOK väärtusega semestrikaardiga jõuludeni käia oma äranägemise järgi trennides ja ujumas. Seni valituteks osutunud ujumistreeningud ja pilates annavad üle tüki aja mulle jälle muskleid tunda.

Eelmise nädala teisipäevast reedeni kestnud I kursuse magistrantuuritudengite ühisretk Herdla saarele oli muinasjutuline pulmareis - olin armunud kõigisse ja kõigesse. Aktiivse päevatöö ja matkamiste järel ootasid meid hiljem õdusad õhtusöögid ja hommikuni kestvad (villasokiväel kuumaks köetud) tantsupõrand. Kuidas saab see nii olla, et keegi ei pane pahaks, isegi ei märka, et ma "Kaarini riietes" ringi tuuseldan ja oma maaka välimuse üle nii palju rõõmu tunnen - "rohkem (riideid) on vähem (silmapaistvust)". Kes meile külla tuleb, peab kaasa võtma oma kõige veekindlama rõivakomplekti; stiil ja asjade kokkusobivus on teisejärguline, siin näevad kõik välja nagu igihaljad Võrumaa marjulised. Nimetatud retke jaoks päästearmee kaltsukast ostetud kaks numbrit suured õli- ja happekindlad meeste töösaapad hakkasid seal viimasel päeval talla alt nahka ajama ja ma kaotasin igasuguse usu millegi odava ja korraliku leidmisesse Norramaa kauplustest.
Retke viimasel ööl kuuvalgel külmadel kivirahnudel peetud makrellipiknikul maitsesime norrakatest kursavendade + Kristiina kalastamis- ja küpsetamisoskusi. Kala jätkus kauemakski, mistõttu tuli järgneval laupäeval korraldada koolis (taas südamlikud) toitumistalgud. Siinsete pikkade ingliskeelsete vestluste tõttu tabasin end igatsust tundmast Piret Pitki tundidest tuttavate liigutavatalt kirjeldavate raamatututvuste järele.

Koolis on kõik nii aktiivsed ja jutukad, tudengid tahavad oma töödest ja projektidest alatasa rääkida ja õppejõud kutsuvad pidevalt vestlustele, mille jaoks on õppegraafikus isegi ained "Individual tutorials with.." ja "Group meetings with..". Akadeemia poolt igale tudengile võimaldatav stuudio ehk liigutatavate 3/4-kõrgusega seintega eraldatud töönurk tundub isegi austusavaldus tudengile ja tema töötamismeetoditele..

Siis kui ma enda kõhus rapsivate õnnelik-ärevate liblikatega midagi peale hakata ei oska, lähen kööki nõusid korda seadma. Karamellilik pruun kitsejuustuklots sai üleeile õhtul otsa, muidu näriks närvide rahustuseks seda. 1,5l piima päevas ja pakk võid on meie nädalane tavatarve. Meie senised siinsed külluslikud toitumisharjumused "kahjuks" Ida-Euroopa päritolu ei reeda, külmkapitäie suitsuvorsti ja viina võib küll heldemeelsete emmede kapsaaeda visata. Kohalike kallide õlude pärast tekib küll küsimus, mille eest me oma järgmise üüri maksame.

Täna alustame oma bändiga "Them, the guys" esimese coveri ja selle video võtteid koolimaja kaheksanda korruse terrassil ja katusel. Ärevus ja ootused on ilmselgelt suured ja nõud on juba korralikult kappi ära pandud.