20

Täna on meie 20nes päev Bergenis. Üleeile vaatasin Kristiina õlgadel ta helesinist pleedi ja oma sama karva muumitrollidega kruusi tema kirjutuslaual ja imestasin, kas see võiks olla üks neist (filmilikest?) paljulubavatest äratundmishetkedest, mille pärast inimesed viimasel minutil kaugliinibussidest maha hüppavad ja laulatusi peatama tormavad. Liigume siin õndsa naeratuse saatel aegluubis, mõistus on otsas ja süda peksab rinnus.

Esimesel õhtul ühikasse jõudes asusime asjalikult oma pesa punuma. Pesime põrandad ja seinad, kloppisime madratsid ja viisime kardinad pesumajja. Sõime mahlaseid Michi mürgimakarone lennukist võetud pisikeste plastiklusikatega ja nautisime oma madalaeelarvelist kodurahu. Igal järgeval tööpäeval käisime tollase tasuta kampaaniabussiga IKEAst lisaks marlimaterjalist padjale-tekile, kilest vannitoa matile, nugadekomplektile, joogiklaasidele, hambaharjatopsile, seebialusele ja teeküünadlele ka mudilaste pidupäeva plastmassist lopergusi söögiriistu toomas, millega (vähemalt köögisahtlist alustades) korterisse rohkem värvi tuua. Avastasime, et IKEA kiirsöögiputkas saab 10 NOKi eest saia ja viineri ning tühja karastusjoogitopsi, mida võib piiramatult täita. Me taastäitsime isegi jäätisetuutut. Tollast tasuta bussi kasutasime esimestel päevadel isegi kesklinna saamiseks, küll liigse 45min pika ringiga. Kuna aeg on tõesti raha, ostsime mõne päeva pärast 375 NOKised bussi kuukaardid.

Kulutatud raha plaanisime tagasi teenima hakata kohvipaksust isepäevituva kehakoorija tootmisega (mille tarbeks on Kristiina asunud mind kohvi jooma koolitama). Teine võimalus on (just) Kristiina toast tiheaerboobikasaal luua. Kui ma juba ise üksi seal iga õhtu mõne kiirema tantsusammu teen (keskmisel kell pool üksteist õhtul), võime sama hästi siit ühikast mõnele neiule ka (tantsu)koha müüa.
Kohalik geniaalne tudengite spordikeskuste võrk võimaldab meil 870 NOK väärtusega semestrikaardiga jõuludeni käia oma äranägemise järgi trennides ja ujumas. Seni valituteks osutunud ujumistreeningud ja pilates annavad üle tüki aja mulle jälle muskleid tunda.

Eelmise nädala teisipäevast reedeni kestnud I kursuse magistrantuuritudengite ühisretk Herdla saarele oli muinasjutuline pulmareis - olin armunud kõigisse ja kõigesse. Aktiivse päevatöö ja matkamiste järel ootasid meid hiljem õdusad õhtusöögid ja hommikuni kestvad (villasokiväel kuumaks köetud) tantsupõrand. Kuidas saab see nii olla, et keegi ei pane pahaks, isegi ei märka, et ma "Kaarini riietes" ringi tuuseldan ja oma maaka välimuse üle nii palju rõõmu tunnen - "rohkem (riideid) on vähem (silmapaistvust)". Kes meile külla tuleb, peab kaasa võtma oma kõige veekindlama rõivakomplekti; stiil ja asjade kokkusobivus on teisejärguline, siin näevad kõik välja nagu igihaljad Võrumaa marjulised. Nimetatud retke jaoks päästearmee kaltsukast ostetud kaks numbrit suured õli- ja happekindlad meeste töösaapad hakkasid seal viimasel päeval talla alt nahka ajama ja ma kaotasin igasuguse usu millegi odava ja korraliku leidmisesse Norramaa kauplustest.
Retke viimasel ööl kuuvalgel külmadel kivirahnudel peetud makrellipiknikul maitsesime norrakatest kursavendade + Kristiina kalastamis- ja küpsetamisoskusi. Kala jätkus kauemakski, mistõttu tuli järgneval laupäeval korraldada koolis (taas südamlikud) toitumistalgud. Siinsete pikkade ingliskeelsete vestluste tõttu tabasin end igatsust tundmast Piret Pitki tundidest tuttavate liigutavatalt kirjeldavate raamatututvuste järele.

Koolis on kõik nii aktiivsed ja jutukad, tudengid tahavad oma töödest ja projektidest alatasa rääkida ja õppejõud kutsuvad pidevalt vestlustele, mille jaoks on õppegraafikus isegi ained "Individual tutorials with.." ja "Group meetings with..". Akadeemia poolt igale tudengile võimaldatav stuudio ehk liigutatavate 3/4-kõrgusega seintega eraldatud töönurk tundub isegi austusavaldus tudengile ja tema töötamismeetoditele..

Siis kui ma enda kõhus rapsivate õnnelik-ärevate liblikatega midagi peale hakata ei oska, lähen kööki nõusid korda seadma. Karamellilik pruun kitsejuustuklots sai üleeile õhtul otsa, muidu näriks närvide rahustuseks seda. 1,5l piima päevas ja pakk võid on meie nädalane tavatarve. Meie senised siinsed külluslikud toitumisharjumused "kahjuks" Ida-Euroopa päritolu ei reeda, külmkapitäie suitsuvorsti ja viina võib küll heldemeelsete emmede kapsaaeda visata. Kohalike kallide õlude pärast tekib küll küsimus, mille eest me oma järgmise üüri maksame.

Täna alustame oma bändiga "Them, the guys" esimese coveri ja selle video võtteid koolimaja kaheksanda korruse terrassil ja katusel. Ärevus ja ootused on ilmselgelt suured ja nõud on juba korralikult kappi ära pandud.