Peale eilset keelekursust olime kokku leppinud pidada koolis paadiostupeokoosolek ehk arutada seda, kuidas tudengite heaks nii hariduslikel, meelelahutuslikel kui ka majanduslikel põhjustel (oma toitu ise õngitsedes) ära kasutada asjaolu, et meie akadeemia asub fjordi kaldal. Pabistades aga külla sõitvate emme ja Liisa lennukipiletite pärast, keerasin poolel teel kanna pealt ringi, et koju bussi peale ja koju internetti minna. Jäime kaubakeskuse varjualuse nurga peal Kristiinaga teineteist mõiskledes/naeratades/ebaledes vaatama. Sama varjualuse alt, kapuutsi peidust piilus meid kolmas silmapaar, kelle ette olime tuhisedes seisma jäänud. Nüüd lisaks teineteisele ka kolmandat ja tundmatut tegelast jõllitades kostus ta poolt mõne aja pärast venitatud "Whaaaat..?". Me olime leidnud endale läti päritolu fotohuvilisest muusikust pagaripoisist sõbra, kes vaatamata oma raskekujulisele inglise keelele läheb tänaval kellegi käes fotoaparaadi nähes rääkima ka tülpinud turistide ja igavate pereisadega, et uurida, kuidas nemad fotograafia juurde jõudsid, miks nad seda kaamerat kasutavad ja milliseid pilte neile teha meeldib. Austusväärse sõbralikkuse näitajaks on ka fakt, et lisaks enda töökate näppude kaitseks ostis ta kalamüüja kindad ka pildistatavale sakfononistist tänavamuusikule. Ilvars lubas täna meile seitsmekordse hinnasoodustusega oma töökoja kõige maitsvamat leiba pakkuda. Ootan isuga lõunat.
Selliseid kohtumisi kogedes võin öelda, et nüüd mulle meeldib "ei" öelda. Sellest tuleb alati midagi head.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment